Risk ja vastutus prepressis

Prepressi-probleemid jagunevad kogemuse kohaselt kahte leeri: lohakus ja liigne püüdlikkus. Võtame lihtsa juhtumi: klient saadab 96-lk ajakirja, kus ühel lehel on pilt CMYKi asemel RGB-värvisüsteemis. Kui repro seda ei avasta ja töö läbi laseb, on tegu nende lohakusega. Aga kui RGB-pilt avastatakse, konverditakse aja võitmise nimel CMYKi ning tulemus kliendile ei sobi, sest ta lootis saada sellist pilti, nagu tema arvuti ekraanil või RGB-pildist tehtud proofil? Aga kui kliendilt küsiti telefoni teel luba, pilt kokkuleppel konverditi ja ta nüüd väidab, et telefonikõnes polnud juttu, et pilt võib trükis veidi teistsugune välja näha? Ja see oli mõeldud lihtsa juhtumina...

Selle probleemi jaoks on olemas lihtne lahendus: kehtestada ranged reeglid originaalidele ning saata kõik mittesobilik asjakohaste selgitustega tagasi. Nagu öeldud käib selle lahendusega kaasas ka uus probleem -- kuidas see rangus kliendile lahti seletada nii, et ei tekiks soovi valida vähem-rangete tingimustega repro/trükikoda. Ja siin tulevadki mängu...

Risk ja vastutus

Heaks näiteks siia juurde on reprode hinnakirjad, kus A4 filmi väljatrükk küljendusprogrammi dokumendist maksab traditsiooniliselt printfaili/PDFiga võrreldes 25-30 krooni rohkem. 4-lk värvitrükis reklaamlehe puhul teeb see kokku vähemalt 400 lisakrooni ja kui kõik sujub võtab töö aega ... vahest 15 minutit. Printfaili-tegemise tunnihinnaks oleks seega 1600 krooni ehk üsna tulus äri.

Tegelikult on sellesse hinda arvestatud lisaks töökulule veel kaks asja: risk ja peletusfaktor. Reprol võib kuluda plaanitust rohkem aega, dokumendifaili kohendamise käigus võib midagi nihkuda ja lehekülg tuleb uuesti välja trükkida jne -- kõik see on rahas väljenduv risk. Samas oleks suur osa printfaili-tegemise probleemidest olemata, kui klient teeks seda oma arvutis: pole puuduvaid fonte, maha ununenud pilte jne. Seades hinnavahe märgatavalt printfaili kasuks on repro käsutuses efektiivne argument, mis aitab vältida riskialteid töölõike.

Kas nii on ilus?