Kuidas ma hindan probleeme

Viimastel aastatel on minu käest trükialal kõige rohkem nõu küsitud mitte töö korraldamise, prepressi või tulevikutrendide tabamise alal, vaid lihtsalt selleks, et leida järjekordse untsu läinud töö puhul süüdlane. Mõned aastad tagasi tegeles selle musta-pesu-sorteerimise-osakonna tööga muideks Eesti Trükitööstuse Liidu ekspertkomisjon, mida pole viimasel ajal minu teada kokku kutsutud. Aga olgu uurijaks komisjon või mina, igal juhul peavad hinnangud lähtuma mingist kindlast põhimõttest ja alljärgnev on kirjeldus minu põhimõtetest.

Lihtsad juhtumid

Kõik olulisemad trüki- ja prepressireeglid on teada ning nende järgimist on üsna lihtne kontrollida: kas värvilahutus on tehtud trükimenetlusest lähtuvalt, kas täispinna densiteet ja punktikasv on normaalsuse piirides, kas raamat on köidetud korralikult või kukuvad lehed robinal kaante vahelt välja.

Üldiselt saavad sellisel puhul klient ja trükikoda kokkuleppele ning näpuga-näitamise osas abi vaja ei lähe. Probleemid tekivad aga kohe, kui süü hakkab jagunema: reklaamifirmast tuli vigane kujundus ja repro ei märganud seda; värvilahutused olid tehtud veidi nihu, trükikojal paluti 'värvi veidi juurde panna' ja nüüd olevat jälle 'natuke liiga palju' saanud jne. Need on...

Keerulised juhtumid

Kõigepealt mõned eeldused, mis minu meelest on toimiva töökorralduse puhul kohustuslikud:

• Igaüks võib eeldada, et temani jõudnud materjal on korrektne, kuid ta peab selle mõistuse piires üle kontrollima.
• Igaüks peab kontrollima oma töö tulemust ja tagama, et see vastab seatud kvaliteeditasemele ning sobib järgmise töölõigu jaoks.
• Keegi ei tohi jääda lootma sellele, et tema võimalikud vead avastatakse järgmises töölõigus.
• Vea parandamine peab toimuma töölõigus, kus viga tekkis.

Siinkohal peaks vist täpsustama, mis on 'mõistuse piires' -- trükkalilt ei saa eeldada teksti läbilugemist, küll aga võiks tähele panna näiteks jalad-ülespidi sattunud lehekülge, sest ta ju kontrollib poognapoolte kokkusobimist. Kui kontrollimine ei eelda märgatavat lisa-ajakulu ning aitab vältida tühja töö tegemist, siis on ju tegu igati mõistusepärase lahendusega? Loomulikult on vaja tagada, et kõik töötegijad teaksid kontrollimise vajadusest ning kindlasti oleks abiks ka kerge koolitus: näiteks liiga sageli satun ma trükistes kokku madaresolutsiooniliste piltidega mille märkamiseks piisab minul vaid kiirest pilgust leheküljele, sest ma olen sellist sakilist pilti varemgi näinud ning tean selle tekkepõhjust. Veidi selgitustööd ja sama vea võiks avastada kestahes.

Vaadates üle mõned aastad tagasi toimunud Eesti Trükitööstuse Liidu kvaliteedi ekspertkomisjoni pabereid jäi mull silma juba tookord näidis-arvamuseks vormistatud juhtum: Ekspertkomisjoni kolmas seisukohavõtt. Kõik seisukohavõtu juures olevad trükikoja-poolsed küsimused käivad nimelt originaalide kontrolli ja oma töö kvaliteedi tagamise kohta: näiteks "onju et me ei pea midagi tagama, kui klient proovitrükki ei anna" saab vastuseks üsna resoluutse standarditele viitava vastuse. Endalegi üllatuseks avastan, et toona antud vastused käivad väga kenasti kokku ülaltoodud nelja punktiga.

ETTL kvaliteedi ekspertkomisjoni reglement on teine hea 1997. aasta suvest pärit dokument, kus kirjas trükialase pretensiooni lahendamise kord: milliseid materjale koguda, mida teha enne komisjoni koosistumist jne. Nagu meie kogemus näitas, on üks olulisemaid punkte kommunikatsioon ehk kes kellele mida lubas, mis sai tellitud, millal originaalid saabusid jne. Kuigi kirjas on ka erinevad proovipoognad, mõõtmised jne piisab praktikas sageli ühest valmis trükisest, pilgust ühele kontrollväljadega trükipoognale ja mõistagi trükialasest kogemusest, et probleemi olemus lahti seletada.

Keerulisemate probleemide tekkekoha väljaselgitamisel ongi peamisteks mõõdupuudeks need ülaltoodud neli punkti ja kommunikatsioon:

• Millises töölõigus probleem tekkis? Kas kehtivaid standardeid ja hea tava jälgides oleks olnud võimalik probleem avastada?
• Kas probleemi 'juured' ulatuvad mõnda varasemasse töölõiku või eri lõikude vahelisse kommunikatsiooni ja kas probleemi oleks olnud võimalik vältida seal midagi teisiti tehes?
• Kas oleks olnud võimalik probleem avastada mõnes järgmises töölõigus ilma olulise lisatööta?

Sellise käsitluse puhul on tulemuseks sageli jagatud süü. Üks tüüpiline näide on seotud digitaalse poognamontaazhi juurde käiva plotteril trükitava poognatõmmisega: klient hakkab sellelt otsima kirja- ja kujundusvigu mis oleksid pidanud olema parandatud juba teksitöötluses või küljenduses, poognamontaazhi tehakse seetõttu mitu korda ümber, viimasel korral ei kontrollita piisavalt poognatõmmist ja tulemus... mõistagi katastroof.

Kuigi vaieldamatult juhtus aps repros, on selle põhjuseks töökorraldus ja kommunikatsioon: kui müük oleks kliendile teinud selgeks, et iga järgnev poognatõmmis ja -montaazh lähevad arvele otsa, poleks repro pidanud mitmekordse ülekoormusega töötama ning oleks saanud pühendada rohkem aega oma töö kontrollile.

Nagu näha, sõltub rea "kus juhtus, kas oleks saanud vältida, kas oleks saanud avastada" paikapanek lisaks mõõdetavatele parameetritele ja neljale reeglile ka kommunikatsioonist: isegi kui repro või trükikoda sisemiselt kõike kontrollib võib probleemiks saada selle teadmise kliendini viimine.

Ja kui mina probleeme hindan, on kommunikatsioon igati samal pulgal vale värviga trükkimise, kaduma läinud reklaami või hieroglüüfidega asendunud fondiga.