Proovitrükist

Päris trükimasinal ja päris paberile proovitrükki võib teha kahel eesmärgil: kas oma tähtsuse esiletõstmiseks või millegi teadasaamiseks. Kuigi teadasaamine on ametlikult alati esikohal kipub tegelik tulemus olema sageli pigem emotsionaalne. Mis siis reeglina valesti läheb?

Levinud probleemid proovitrüki kavandamisel

Eesmärk ehk mida tahetakse teada saada. Laias laastus tahetakse mõistagi näha, et trükkimine õnnestub. Aga täpsemalt: kas me tahame proovida piltide värvilahutust, üldist kompat, paberit, trükikoda? Või hoopis sooviks teha nn teadust ja proovida erinevaid tarkvara-seadeid lootes nii leida optimaalset tulemust? Kui eesmärk on uduselt määratud, on ka tulemuseks uduheeringas. Ise teaduse tegemise asemel tasuks aga pigem raamatuid lugeda ja veidi koolitusel käia.

Ettevalmistus ehk proovitrüki sisu valik. Millised pildid valida, kas lisada ajalehele reklaamid või asendada need hallide kastidega, kas piltide värvilahutus tehakse peakunstniku, repro või igapäevase tiimi poolt? See sõltub loomulikult eesmärgist: kui soovitakse kontrollida tiimi tööd, peavad tulema originaalid tiimilt; kui soovitakse otsustada trükikvaliteedi üle, peaks võtma parimad originaalid jne. Tihti kipuvad pildid tulema aga meelde viimasel hetkel, need on kas kehvad või tehtud tavalisest erineva töökorraldusega.

Reaalsus. Kui tegelikul tööl on vaid mõni pilt lehel, ei maksa proovitrükis poogent täis laduda – ja vastupidi. Kui töö läheb läikivale kriidile pole seda mõtet proovida offsetpaberile. Samuti ei maksa unustada, et trükimasin peab käima täiel kiirusel, mis sest et paber meeletu kiirusega makulatuuri lendab. Makulatuurihirm on vahest suurim oht proovitrüki puhul.

Proovitõmmised. Kui me tahame kontrollida trüki kvaliteeti, tasub eelnevalt veenduda originaalide kõlblikkuses. Isegi juhul, kui igapäevases töös ei ole kavas kasutada analoog- või digitaal-proovitõmmist ehk proofi, on need proovitrüki puhul vältimatud.

Mõõdetavus ehk kuidas kontrollida. Silmaga vaatamine ei pruugi anda õiget tulemust: pilt võib kahvatu olla nii originaalide kui ka trüki süül. Usutavuse tagamiseks on oluline varustada võtmekohad mõõdetavate testkujutistega, mis peavad olema paigutatud trükisuunda arvesse võttes ja lubama mõõta vähemalt täispinna densiteeti, punktikasvu 50% juures ja soovitavalt ka 10%-sammuga skaalat punktikasvukõvera määramiseks. Sageli jäetakse testväljad panemata, need on kopeeritud ebakvaliteetselt filmilt, plaadikopeerimisel juhtub midagi mis muudab need mittemõõdetavaks vms. Tolku pole ka rastriväljadest mille juures puudub legend nominaalväärtustega.

Näidiste valimine ja mõõtmine. Trükitulemus kipub tiraazhi käigus kõikuma, näidiste valimisel on oluline tabada ära hetk, kui protsess on stabiilne ja kõik parameetrid normi piires. See eeldab aga pidevaid kontrollmõõtmisi, ei piisa autojuhist kes paki kaenlasse haarab. Kui proovitrüki mõõtmistulemusi on plaanis hiljem kasutada, tasub mõõta kohe pärast trükkimist (järgmine kord saab trükkal seda numbrit jälgida) ning ka pärast mõningast kuivamist – näiteks ajalehepaberisse imenduv värv võib anda 8-12 tundi hiljem algsest erinevad numbrid. Trükkal peab jälgima ühte, repro teist.

Vigade vältimine

Proovitrükki plaanides tuleks seega üritada neid vigu vältida, muidu on oht sattuda kuulsuste nimekirja, kelle kummalistest katsetustest pärast vaid saunas lõbusaid lugusid räägitakse. Alustada tuleks loomulikult eesmärgi püstitamisest.

Proovitrüki eesmärgid

Proovitrükiga on võimalik otsustada võimaliku trükikvaliteedi ja selleks vajaliku ettevalmistuse üle ning määrata trükitehnilisi parameetreid nagu punktikasv. Lisaks saab luua vastava seadme ja paberi kombinatsiooni jaoks ICC-värvihaldusprofiili, mida saab kasutada värvilahutusel ning mis lubab monitoril ja digitaalsel proofiprinteril simuleerida trükitulemust. Valdav enamus ülejäänud küsimustest on võimalik lahendada tööprotsessi etappe analüüsides ja proovitõmmiseid kasutades.

Üldiselt oleks mõistlik järjestada eesmärgid, alustades trükiparameetrite määramisest, seejärel teha ICC-profiil ning kõige lõpuks proovida reaalse tööga, mille piltide lahutamiseks on kasutatud eelnevalt saadud andmeid. Praktikas võiksid esimesed kaks faasi jääda täielikult trükikoja teha, kolmas oleks trükikoja poolne konsultatsioon reprotööde teostajale koos proovitrükisega. Reaalsus paneb aga paika omad piirid ja pahatihti ei pruugi trükikodades olla piisavalt teadmisi reproprotsessi konsulteerimiseks.

Trükiparameetrite määramine ja profiili tegemiseks vajalike testväljade trükkimise võib ka korraga teha, kuigi mõningatel puhkudel eelistatakse tavalisest erinev punktikasv (nt stohhastiline raster) võtta arvesse juba filmi- või plaadiprinteri kalibreerimisel (Heidelbergi puhul nimetatakse seda process calibration'iks) ja siis on vaja profiili tegemiseks eraldi trükki. Samuti võib tihti kasulik olla parimate trükiparameetrite leidmiseks kasutada mitte eraldi trükikorda vaid tavalisi kontrollvälju poogna servas või ajalehe puhul küljele peidetuna. Postimehes jooksid pikka aega koomiksi all kõigi värvide täispinnad ja 50% rastrid, mis võimaldasid Kroonpressil valida sobiva välimusega lehe ja hiljem selle parameetreid kasutades panna paika protsessile esitatavad nõudmised.

Trükiparameetrite määramine

Reeglina leitakse sellel puhul trükiks sobiv värvidensiteet ning sellele vastav punktikasv. Kuivõrd need sõltuvad paberist, kasutatavatest värvidest ja rastritihedusest, siis on oluline õigete materjalide kasutamine ja kas õige rastritihedus või testide tegemine erinevatele rastritele ning nende alusel rastri valimine. Poogna sisu valimisel on hea lisada ka mõned teadaolevalt head pildid, mis on lahutatud enam-vähem samade tingimuste jaoks – loe piltidest allpool. Lisaks on abiks panna taustaks kolmevärvi-hall mis toob toonikõikumised poogna ulatuses hästi esile. Piltide ja kujundite paigutamisel tuleks jälgida, et nad ei mõjutaks kontrollvälju – nt värvirohke pilt poogna liikumissuunas enne kontrollvälja võib olulise osavärvikogusest endale korjata ja jätta mõõtmisvälja oodatust nõrgemaks. Ajalehe vms kahepoolse trükise puhul tuleks jälgida, et poogna teisel poolel mõõtmisväljade kohal ei oleks intensiivseid kujutisi (kõige parem oleks muidugi tühi paber, aga häda ei ole ka ühtlasest leivatekstist).

Et PhotoShop näitaks ekraanil õigeid värve ja värviprinter suudaks teha järgi trükimasinat on vaja luua vastav ICC-profiil. Trükkida tuleb profiili loomiseks kasutatavale tarkvarale (nt PrintOpen, ColorTune jt) vastav test-ruudustik, see kolorimeetriga arvutisse mõõta ja profiil rehkendada. Üldised soovitused poogna koostamise osas on samad, mis trükiparameetrite määramisel, testruudustike puhul tuleks jälgida ka nende paigutust trükisuuna suhtes sest reeglina on eri toonid paigutatud ühtlast värvikulu silmas pidades.

Trükikvaliteet

See on testitavatest kõige udusem mõiste ja nõuab seega erilist tähelepanu. Et proovida nimelt trükikoja võimeid, on oluline valida võimalikult kvaliteetne pildimaterjal, see õigete parameetritega lahutada ning teha kõik antud trükiprotsessi puhul hea tulemuse saavutamiseks vajalikud korrektsioonid -- mis loomulikult ei tähenda, et valitud originaalid ei peaks olema trükikoja jaoks nö rasked. Vt proovipiltide lõiku.

Kasutatavad testkujundid

Kontrollriba. Tüüpiline kontrollriba sisaldab iga värvi täispinna (värvidensiteet), 50% või 40% ja 80% rastrid (punktikasv), 75% rastri (maksimaalse kontrasti leidmiseks), värvide pealetrükid kahekaupa (trapping ehk kui hästi värvid teineteise peale trükkuvad) ning lihtsaks visuaalseks kontrolliks kolmevärvi halli kõrvuti sellele heleduselt vastava musta-halliga. Testriba on harilikult poogna lõpus kuid nt kolme murruga poogna puhul võib asuda ka keskel. Proovitrüki puhul võib olla soovitav panna poognale mitu kontrollriba erinevatele kõrgustele.

Värvivõturibad. Kuna kontrollribadel on värvid vaheldumisi võib mõnes huvitavas kohas meile vajaliku värvi mõõtmine võimatuks osutuda. Poognalaiused ribad võimaldavad densiteedi kontrolli suvalisel kohal, kui ruumi jagub maksab panna lisaks ka 50% riba punktikasvu mõõtmiseks ja kolmevärvi-hall visuaalseks kontrolliks.

Protsendiskaalad. Abiks juhul, kui on vaja määrata punktikasv kogu tooniskaala ulatuses, näiteks soovides korrigeerida tavapärasest erinevat trükiprotsessi (stohhastiline raster, negatiiv-filmid) vastama laialt kasutatavatele normidele. Kuigi levinuimad skaalad on vahemikus 0-100% ühtlaselt jaotatud 10% kaupa, on mõttekas jagada ülemine ja alumine 15% ehk tõenäoliselt suurimate anomaalsete erinevuste esinemise kohad väiksemateks ühikuteks. Tasuks paigutada piki trükisuunda.

Halliskaala. Kuigi reeglina ei mõõdeta, on heaks visuaalseks abivahendiks värvitasakaalu hindamisel ning seda võiks panna poogna eri kohtadesse, mh testpiltide juurde. Siintoodud skaalal on kõrvuti ühes tulbas 3x võrdsed osavärvi-protsendid ning teises tulbas valitud kombinatsioon, mis peaks tagama neutraalse halli (rusikareegel on 50C-40M-40Y).

Maksimaalne must. Iga trükiprotsessi ja paberi jaoks on olemas värvikogus, millest rohkem pole mõtet värvi kuhjata. Silmaga hinnates või densitomeetriga mõõtes saab leida kombinatsiooni, mis antud tingimustes kehtib.

Plaadikontrolliriba. Veendumaks, et kõik filmil (failis) olev on korrektselt trükiplaadile kopeeritud. Poognaoffseti puhul peaks 2% ja 98% olema korrektsed, 1% ja 99% võivad olla veidi ebaühtlased.

ICC-tabelid. Värvihaldus-profiili rehkendamiseks vajalikud värviruudustik sõltub kasutatavast tarkvarast, siintoodu sobib Heidelbergi PrintOpen'ile. Lisaks 144 ruuduga tabelile on olemas veel 3 sama suurt mille kasutamine annab täpsema tulemuse juhul, kui trükiprotsess ei ole väga lineaarne (nt erinevad proofiprinterid).

Proovipildid

Proovitrükis kasutatavad pildid võib jagada kaheks: spetsiaalsed tespildid ja reaalsest elust kogutud materjal. Testpildid on harilikult olemas reprokeskustel, reaalsed pildid tasub koguda pikema aja vältel – nii leiab need, mis näevad alati head välja kui ka need, mis kipuvad tiraazhi käigus kõikuma ja probleeme tekitama (raskesti trükitavad, proofiprinterid kipuvad eksima jms). Pikema aja jooksul kogumisel on ka teine hea omadus – nii on meil alati olemas kindlad trükinäidised, kuidas üks või teine pilt meie meelest peaks välja nägema, samuti saab neist korraga teha proovitõmmised ning neid hiljem eri olukordades (monitori või printeri kalibreerimine, proovitrükk, trükikodade ja paberite võrdlus) kasutada. Kui proovipildikogu puudub, maksaks garanteeritult kvaliteetsed ja samas probleeme esile toovad pildid (ja muu testpoogna-materjal) laenata või osta.

Testpildil peaks olema inimene kui alati kõige enam vaataja pilku püüdev objekt, neutraalseid toone (soovitavalt läbi kolme värvi lahutatud halli üleminek heledast tumedaks), lisaks looduslikke ning kirkaid värve, nahatoone ja värve, mille õigsust on meil võimalik hiljem kontrollida (värvitabel, selle puudumisel Pantone lehviku põhitoonid), samuti loodusest tuntud toonid (sõnajalg). Olulised on ka tumedad ja heledad toonid, mis ei tohiks trükis mustaks või valgeks sulada, samuti üleminekud must-tumeroheline, must-tumesinine. Ka testpilte võib olla kasutuses mitu, kuna pildi käitumine trükis ja proofil sõltub lahutusparameetritest ja paljust muust: ühe pildi inimene ei pruugi alati probleeme esile tuua.

Reaalse elu piltide valimisel tasuks lähtuda samadest kriteeriumidest: et oleks inimest, samuti erinevaid värvitoone ja tooniüleminekuid. Eriti raskeks tooniks on sinised, mis kogemuste kohaselt kipuvad digiproofil kas liiga punased või kahvatud olema. Samuti kergelt sinakas must pintsak, hall pintsak, voltidega tume riie (üleminek tume värv-must).

Makulatuur

Proovitrükk tekitab alati suure hunniku makulatuuri. Enesepettuse teed lähevad need, kes proovivad hakkama saada näputäie paberiga ja asja kähku joonde ajada. Kogemused Uniprindis ja Kroonpressis näitavad, et proovitrüki sissevõtu ajaks võib julgelt lugeda kahekordse päris-töö aja ning paberikuluks ühe keskmise tiraazhi, sest masin tuleb käima panna täiskiirusel, nii nagu tegelikult tööd tehakse.

Pikema sissevõtuaja põhjuseks on vajadus saada kõik parameetrid paika terve trükipoogna ulatuses, samas kui igapäevasel tööl jälgib trükkal peamiselt kohti, kus on pildid või reklaamid. Paberiga koonerdamine sellisel puhul ainult suurendab ajakulu ning kokkuvõttes läheb ka paberit ikkagi rohkem, sest trükimasin lihtsalt peab teatava arvu pöördeid tegema enne, kui puldist antud korraldused mõjuma hakkavad.

Proovitrüki tegemisel tasub ka meeles pidada, et tekkiv makulatuur võib osutuda erinevalt eilsest ajalehest ärisaladuseks – olgu siis kujunduse, trüki õnnestumise või leitud parameetrite poolest.