Flatness

Flatness võib sinusse puutuda kahel puhul: (a) kasutades PostScript Level 1 RIPi saad limitcheck vea (b) oled graafikaprogrammis teinud seadistuse mille tulemuseks on kandilised ringid, kirjad jms

Kõverjoontest koosneva kujundi värvimine või maskina kasutamine nõuab PostScript-RIPilt palju rehkendusvõimsust: iga piksli puhul tuleb otsustada, kas see asub asub sees- või väljaspool kujundit. Seejuures sõltub töö keerukus mitte niivõrd kujust, kui prineri resolutsioonist: mida kõrgem see on, seda rohkem piksleid jääb kujundi alla ja seda rohkem kordi tuleb otsus langetada.

Rehkendamine lihtsustub märgatavalt, kui me kõverjoone asendame hulga sirgetega ehk muudame kujundi hulknurgaks. Aga siin tekib kaks küsimust:

• kui palju võib kõverjoont sirgetega õgvendada, ilma et see silma riivaks?
• mis juhtub, kui keerulisema kujundi puhul same tulemuseks näiteks 100tuhandest sirgest koosneva hulknurga -- kas see ei ole jälle meie printeri jaoks liiga keeruline?

Et erinevates olukordades neile küsimustele õige vastus anda, on PostScript-RIPides ja programmides võimalus Flatnessi muuta.

Flatnessi väärtuseks on lubatud kõrvalekalle kõverjoonest, mõõdetuna printeri-pikslites. Vaikimisi väärtuseks on 1, sellest suuremad numbrid lubavad teha kujundid kandilisemad (sõltuvalt printeri resolutsioonist võib juba 10 anda väga kandilise tulemuse).

Kas mingil puhul võiks olla vaja kasutada ka 1st väiksemaid numbreid, näiteks 0,1? Ei, sest me ei saa kuidagi näha asju, mis on väiksemad kui printeri piksel -- küll aga lisab see RIPile rehkendustööd. Varasematel aegadel on selliseid väärtusi kasutatud küll juhul, kui on tahetud laserprinteril kontrollida töö sobivust filmiprinterile: teoreetiliselt peaks flatness 0,25 tegema töö 300dpi laserprinterile sama keeruliseks, nagu see on 1200dpi filmiprinteri jaoks.

Vanematel PostScript RIPidel oli sagedaseks flatnessiga seotud veateateks limitcheck (%% Error: limitcheck; Offending command: flattenpath%%) -- see tähendaski seda, et kõverjoone asendamisel hulknurgaga tekkis liiga palju sirgeid. Lahenduseks -- suurendada flatnessi, aga mitte nii palju, et tulemus näha jääks.

Paras töö alati õige number välja mõelda -- vaja oleks automaatikat. Mõeldud tehtud, näiteks Freehand otsustab Inspectoris kirjas oleva resolutsiooni põhjal, millist flatnessi väärtust printimisel kasutada. Illustratoris on resolutsioon kirjas dokumendi parameetrina aga lisaks saab seda määrata iga objekti kohta eraldi Attributes paletist (üsna krüptiline nimega kastike: Output).

Automaatika vaatab nõutud resolutsiooni ja teeb osusse: nt 100dpi puhul võib arvatavasti väiksemast ringist rahulikult rombi teha ilma, et kasutaja seda märkaks. Probleem tekib siis, kui kasutaja kogemata paneb tegelikult kasutatavast printerist madalama resolutsiooni: automaatika teeb kujundi sakiliseks ja see jääb näha.

Reeglina ei rakendata automaatikat resolutsioonidel alates 800dpi, seega võiks see olla ka soovituslik resoltusioon, mida alati kasutama peaks.

Kuivõrd tänapäevaste RIPide puhul pole limitcheck enam probleemiks, siis graafikaprogrammide poolt peale pandud flatnessist saab üldse lahti kasutades Prinergy Distiller Plug-In'i: üks tema funktsioonidest on nimelt koristada ära flatnessi-automaatika.

Freehand 8.01

Illustrator 8.0

Photoshop 5.0

PhotoShop'is kasutatakse flatnessi clipping path'i puhul, aga siin pole tegemist automaatikaga vaid tegeliku väärtusega: