Digitalproof-Forum Stuttgartis, 20-21.09.2005

[ algselt majasisese komandeeringu-raportina mõeldud tekst, mis sisaldab aga piisavalt linke edasilugemiseks õigustamaks veebiformaati; küsimused jne teretulnud! väljatrükisõbraliku lehekujunduse leiab siit -pets ]

Tegeledes septembri algul ühe trükiprobleemiga avastasin European Color Initiative (ECI) veebilehelt lingi ettevõtmisele nimega Printing Across Borders (PAB) mis plaanis Digitalproof-Forumi (DPF) ajal korraldada oma järjekordset kokkusaamist... ja nii tekkiski mõtte sinna kohale minna eesmärgiga täiendada oma arusaamisi kahes punktis:

• trendid ja probleemid trüki standardiseerimisel
• digiproofinduse tänane tase, probleemid ja lahendused

Trüki standardiseerimine

See teema jaguneb omakorda mitmeks: vaatamata rahvusvahelistele ISO standarditele (nt ISO 12647-2 poogna ja heatset-offseti kohta) on eri maade trükitavad erinevad, samas puudub ka ühene veendumus ISO 12647-2 kasutatavusest ühese trükitulemuse saavutamisel.

Alustades rahvusvahelistest eripäradest: ISOt peetakse "saksa standardiks", USAs SWOP ja GRACoL, Jaapanis oma lähenemine ning need kõik lähtuvad nii veidi erinevatest trükivärvi-toonidest kui trükiprotsessi kontrollimetoodikast.  Tõenäoliselt pole aga probleemiks niivõrd saksa-kesksus, vaid PAB üritusel kõlanud ISO TC 130 liikme seisukoht, et ISO 12647 seeria on kokku pandud repro, mitte trüki-inimeste poolt ning näiteks hallitasakaalu väljajätmine standardi viimasest versioonist on otseselt selle tagajärg. Olles viimasel ajal pühendanud hulga aega GRACoL'i jt USA spetsifikatsioonide lugemisele tundub see äärmiselt loogilise seletusena.

Milles siis on erinevused? ISO 12647-2 määrab värvide ja 2-värvi-ületrükkide (binaaride) toonid, puntkikasvu ja nende lubatud kõikumised. Paraku on mitmetel hinnangutel värvitoonide kõikumispiir liiga suur, etteantud binaarid märg-märjal (ehk 4v-trükis) raskelt saavutatavad ning praktikas kipuvad punktikasvud protsessi käigus lubatust rohkem kõikuma (Fogra uuringu kohaselt 7st näidest 6 lubatust suurema punktikasvu erinevusega eri värvide vahel), tulemuseks mõõdetavad ja eriti mälutoonides nähtavad värvierinevused. ISO kriitikud ütlevad, et kõiki neid parameetreid korraga jälgida on trükkalil äärmiselt keeruline ning tulemuse tagamine on nii ehk naa küsitav.

Alternatiivse lahenduse suunas liigub viimastel aastatel GRACoL, kus Don Hutcheson'i eestvedamisel katsetatakse trüki standardiseerimist lähtudes ISO värvitoonidest aga seades prioriteediks halli tasakaalu: tagades protsesskalibratsiooniga (CtP-korrektsiooniga) neutraalse halli heledatest tumedate toonideni (et värvid vahekorras 50C-40M-40Y oleks a=b=0 või paberi toon) saavutame süsteemi, mis on masinast masinasse võrreldav ning trükkalil kerge kontrollida -- jättes seejuures võimaluse kompenseerida ühe parameetri hälvet teisega, nt punktikasvu densiteediga. Lisaks sellele näeb uus GRACoL ette neutraalse densiteedi ühtlustamise kuni 50%-ni kõigil paberitüüpidel (sealt edasi siis kuni vastava protsessi võimaliku max densiteedini) mis peaks andma väga lähedase trükitulemuse ka erinevate paberite ja trükimenetluste puhul (väidetavasti nende viimased testtrükid kinnitavad seda).

Siinkohal ei hakka rohkem detailidesse süvenema vaid pakun valitud linke edasilugemiseks (ja -kuulamiseks), nii inglise kui vene keeles. Heameelega vestlen/kirjutan kõigi huvilistega, aga paluks tõepoolest need allikad enne läbi vaadata:

• DPF ajal toimunud PAB-väitluse MP3-salvestus (minu tehtud, muideks :-)
• Olaf Drümmeri ettekande slaidid PAB olemusest ja eesmärkidest
• Don Hutchesoni ettekande slaidid (ühelt varasemalt ürituselt) GRACoL'i uue spetsifikatsiooni taustast ja ideoloogiast. Don'i koduleht?
• GRACoL'i spetsifikatsioonide/soovituste uue versiooni mustandid (sh seletavad lahti neutraalse trükidensiteedi olemuse jne)
• Баланс по серому в триадной офсетной печати -- sama lähenemine venelastelt. NB: kindlasti maksab uurida ka artikli autorite veebi rudtp.pp.ru kust leiab ka sama teema foorumis (hetkel on sait kahjuks maas), sealt leiab muuhulgas väga põhjalikud eri trükivärvide testid
• Ещё раз про баланс -- eelmise artikli kriitika (peamiselt kuna ISO 12647-2 viimane redaktsioon ei sisalda mingit viidet halli tasakaalule)
• Миф о "евростандарте". Есть ли в полиграфии универсальный стандарт? -- käib läbi trükistandardite arengu ja seletab, mis on mis
• Ei puutu otseselt teemasse, aga sobib venekeelsete linkide juurde: Сочинения Шарифуллина Марселя на полиграфические темы

Olgu öeldud, et meie trükipoognal on iga värvitsooni kohta hallitasakaalu-väli, samas on tegu trükimasina "naturaalse tulemuse" jälgimisega (CMY-hall on seatud neutraalseks) ja mitte 50-40-40 jälgimisega. Ehk: me oleme poolel teel, halli tasakaalu olulisus on teada aga neutraalse densiteedi kõveratega peab alles mängima hakkama. Minule tundub Don Hutchesoni / GRACoLi lähenemine igastahes äärmiselt mõistlik ning katsetamist väärt (aga enne seda on meil veel paar asja vaja ära normaliseerida).

Digiproofindus

Mind enim huvitanud ettevõtmiseks oli digiprooferite test, mille tarbeks esimesel päeval trükiti välja kahe testtöö proofid (osalejatel olid kasutada erinevad andmekomplektid) ning teise päeva õhtuks olid need stendidel vaatamiseks väljas koos mõõtmis- ja eksperthindamistulemustega. Testtöö ise oli mõistagi Altona Test Suite mille leiab ka meie testpoognalt, seega tahtsin oma "silma kalibreerida" ehk näha, kui lähedale jõuavad parimad tegijad hindamaks omaenda tulemust.

Osalejad olid seejuures peamiselt tarkvaravalmistajad kes kasutasid väljatrükiks peamiselt Epson 4800 printerit (K3 tintidega), oluliselt vähem Canon 6400 ja üksikutel juhtudel HP DJ 130 (eranditeks Kodak ja DuPont oma seadmetega). Epsoni rõhuva ülekaalu selgituseks vastati kui ühest suust, et "sellel aastal on Epson parem, eks näeme mis järgmine toob" (eelnevatel aastatel on olnud Epsoni värvide metamerismiga ehk erinevas valguses erinevalt paistmisega kõvasti probleeme).

Võrdlustulemuste kirjeldamine ilma pilte nägemata oleks mõtetu, küll aga väärib esile toomist kahe testtöö metoodika erinevus: nimelt pöörati ühel puhul rohkem tähelepanu numbrilisele vastavusele ja teisel visuaalsele. Tulemus minu jaoks mõnevõrra ootamatu: visuaalselt parima tulemuse puhul on numbrid kehvemad süsteemi poolt teises testis saavutatutest.

Ühest selgitust sellele tundub et pole (räägitakse näiteks proofi haptilistest omadustest ehk kuidas see katsudes tundub), küll aga arvestatakse seda reaalsuses nt UK's, kus ajakirjatrükikodade (ja kirjastuste jne) poolt aktsepteeritava proofi atesteerimine toimub ekspertkomisjoni hindamisena: valmistaja saab endale näidiseks ühe filmi-chromalini, valmistab võimalikult sarnasena paistva digiproofi ja kui see ekspertidele sobib, siis kuulutatakse proofi valmistamise metoodika kosheriks ning jälgitakse proofide kvaliteedikontrollis mitte kontrollväljade vastavust standardile vaid sellele "emaproofile" (neil on müügil ka spets-soft koos spektromeetriga mis on mõeldud nimelt UK proofide kontrolliks, st tarkvara teab kõigi atesteeritud proofide parameetreid).

Oleme viimasel ajal tegelenud sarnase lähenemisega (proofi toimivuse kontroll filmi-proofiga, visuaalne hindamine) aga peaks asja põhjalikumalt ette võtma. Ühtlasi peaks võtma testi mõne Epson 4800 printeri ning uurima, kas sellega õnnestub ehk kergemini lähedast tulemust saavutada.

Tehnilisema poole pealt oli võimalik rääkida erinevate prooferite probleemidest (millest on tingitud värvierinevused, mida võiks nende vähendamiseks teha) ja jälgida, kuidas proofide täpsemaks ajamine käib (nt uus PrintOpen oskab pärast esimest kalibreerimist trükitud kontrollriba abil tulemust täpsustada, peaks uurima kas annab midagi sarnast olemasolevate vahenditega järgi teha).

NB: kõik DPF ettekanded on mul olemas ka MP3 kujul, salvestatuna tõlke-vastuvõtjast ja seega ingliskeelsed (umbes pooled tõlgitud väga hästi kuulatavana, teine sünkroontõlk kahjuks kippus "materjalile alla jääma"). Autoriõigustest jne lähtuvalt neid välja ei pane, aga kui kellelgi on mõne konkreetse ettekande vastu huvi võib küsida.